Minu kallima auto

Minu sõbral nüüd on oma masin,
Leningradist ise ostmas käis.
Moskvich on ju üsna tore asi,
sobib olla veidi ennast täis.

Mitte omanik siin uhke pole -
mis ses autos ikka on nii uut!
Mina asjalik ja tähtis olen,
sest et mina olen tema pruut.

Varem ootas ta mind pargirajal,
kõndis kannatlikult puude all.
Nüüd ta auto mulle treppi ajab,
ja mind nõuab kärsitu signaal.

Hea on sõita kahekesi linnast,
päike loojub kaugel meie ees.
Ja me aina kihutame sinna,
kuhu kulgeb avar, valge tee.

Kahel pool on rohelised kased,
ümber on nii suvine ja hea.
Nüüd ma tahan, et ta sõidaks tasem
või siis kuskil päris kinni peaks.

Peatumegi. Lähedal on oja,
õitest kollendavad heinamaad.
Kuid meil korraga on "tüli majas"
ning me kokkuleppele ei saa.

Mina käia tahan mööda kallast,
tahan, et ta mulle oksi toob.
Aga tema ronib auto alla,
käed ja nägu õliga tal koos.

Autol pole mitte mingit viga,
iga lapski sellest aru saab.
Tahab lihtsalt, et mul oleks igav,
sellepärast nõnda mässab ta.

Kaua nukrutseda mul ei lastud,
lihtsalt masinasse ta mu tõi.
Määrdund põse surus minu vastu
ja siis jätkus meie rõõmus sõit.

Ja kui karta pole inspektsiooni,
siis ma rooliratast hoida võin.
Pikkamööda harjutan ja proovin,
kuni lõpuks ise oskan kõik.

Hea on ikka, kui on sõbral masin,
Moskvich uhke, sinine ja uus.
Aga siiski palju tähtsam asi -
see on meie lihtne armastus.

1954